Või
Või koosneb piimarasvast, piimaproteiinidest ja veest ja või tegemine on iseenesest ülilihtne. Võtad rõõska koort (saab teha, muide, ka hapukoorest) ning paned purki ja loksutad või mikserdad, kuni eraldubki või ja võipiim, ehk pett. Viimasest võid näiteks pannkooke küpsetada. Kurnad võitüki hoolega ära, pigistad lusikaga peale surudes peti välja ja ongi kodune või valmis. Peale ja sisse võid maitse järgi igasugust kraami lisada, eelkõige soola.
Vanasti tehti võid mitu päeva kogutud piimasaagist, seega oli osa piimast juba selleks ajaks natuke fermenteerunud, kui selle pealt koor ära kooriti. Ka praegu võib poodi minna ka sellist laadi võid osta, kus koor, millest võid tehakse, on lastud natuke hapuks minna, ehk piimhappebakterid on jõudnud osa piimasuhkruid juba piimhappeks muuta. Otsida tasub “bakterikultuuriga” võid, selles on veidi rohkem aroome, sh diatsetüüli, mis annab võile…noh, võisema maitse. Eesti tootjate poolt pole sellist toodet veel märganud, aga näiteks bakterikultuuriga Prantsuse võid leiab küll.
Eriti hea kui saad rohtu söönud lehmade võid, sest see on maitsvam ja tervislikum, ehk parem kui vilja peal elavate lehmade oma. Sellel on kõrgem konjugeeritud linoolhapete (CLA) sisaldus ja see sisaldab rohkem A ja K2 vitamiini ning võrdsel hulgal nii Omega 6 kui Omaga 3 rasvhappeid. Vilja peal kasvanud lehmade piimast tehtud võis on palju rohkem Omega 6 ehk polüküllastunud rasvhappeid. Samuti on rohtu söönud lehmade või kreemjam ja rikkalikuma maitsega.
Lisaks lehmapiimast võib võid teha muidugi mistahes teise imetaja piimast. Tõsi, võib-olla ei oleks huvi koera- või ahvipiimast või vastu kuigi suur, aga lamba-, kitse- ja pühvlipiimast toodetakse võid suure eduga. Või värvus sõltub nii loomast kui tema toidulauast ning võib olla lisaks meile harjumuspäraselt kollase ka palju heledam, kuni peaaegu puhta valgeni välja.
Või on heaks A-vitamiini allikaks ning kuigi piimatoode, sisaldab nii vähe laktoosi, et seda võib mõõdukates kogustes tarvitada ka laktoositalumatu inimene. Samas piimaallergikutele või siiski ei sobi.
Selitatud või
Selitatud või on selline, kust peaaegu kogu vesi ja piimaosakesed on välja filtreeritud, nii et alles on sisuliselt puhas piimarasv. Seda on lihtne ka ise teha, sulatad või lihtsalt üles, ootad kuni see taas jahtub ja koorid pealtpoolt piimaseerumi, proteiinikihi ära ning valad või tõstad kulbiga tumekollase vahekihi eraldi. Põhja jääb veel üks valge kiht, kaseiiniproteiinid.
Milleks seda teha? Praadimisel on kõige olulisem eelis just seda kollast osa kasutada see, et selitatud võil on märksa kõrgem suitsupunkt kui tavalisel võil. Nii saad praadida steike ja muud kõrget kuumust tahtvaid toite lisades sinna või mõnusa maitse ilma, et see kõrbema läheks. Pista selitatud või purki ja võid seda kuude kaupa külmkapis hoida kartmata, et see niipea pahaks läheb ning võimalusel alati sellega praadida.
Ghee
Selitatud võid edasi töödeldes saad Ghee (ghii), mille tegemisel tuleb selitatud võid lihtsalt 120-kraadises kuumuses keeta, kuni kogu võimalik vesi on välja aurustunud ja piimaosakesed pruunistunud. See lisab ghee‘le mõnusalt pählist maitset ning tekkivad antioksüdandid aitavad seda kaitsta rääsumise eest. Nii säilib ghee tavaoludes kuni kaheksa kuud. Ghee valmistamise traditsioon pärineb Indiast ning ghee‘d kasutataksegi palju just Lõuna-Aasia köögis.
Poest ghee‘d ostes jälgi, et sa ei satuks taimse või osaliselt taimse ghee otsa, mis on küll odavam, aga sisaldab transrasvu. Noh, oleme ausad, ega ka kvaliteetne ghee, selitatud või ega või ise mingi tervisetoit ei ole. Teelusikatäis ghee‘d sisaldab nimelt 8 mg kolesterooli. Aga taimsetel rasvadel põhinev ghee on veel hullem. Selleks, et kvaliteetset ghee‘d poes eristada, nimetatakse neid vahel nime all desi ghee või asli ghee, tõlkes vastavalt maa-ghee ning õige-ghee. Aga seda, kui õiget ghee‘d sulle aasia toidu restoranis sisse söödetakse, sa muidugi ei tea.