Sool
Sool on elusolendite eksistentsiks hädavajalik ning läbi aegade olnud ehk olulisim toidu säilitamise vahend ning maitsete tugevdaja. Kui sul on tükk liha ja võid sinna valida ükskõik millise, kuid ainult ühe maitseaine, siis kas sa kahtleksid pikalt enne kui just soola selleks üheks maitseaineks valid? Ilmselt mitte.
Nagu ütlesin, on sool pealegi eluspüsimiseks hädavajalik, sest naatriumiioonid aitavad rakkudes vedelikku kinni hoida ning osalevad ka närvide ja lihaste töös. Keha ise soola toota ei suuda, seega peame vajaliku koguse toiduga sisse sööma. Ära karda soola, austa soola ja kasuta soola targalt. Muidugi on liiga palju soola halb, aga ära kasuta liiga palju, kasuta täpselt parasjagu. Hea lihtne, eks.
Erinevaid söögisoolasid on arutu hulk ja ehkki kõik ajavad toidutegemisel asja ära, on mõni minu silmis eelisseisus.
Meresool
Tegelikult on kõigi soolade päritoluks meri, aga mõnigi neist on juba ammu kuivale jäänud. Seda soola, mida meresoola nime all müüakse, destilleeritakse aga konkreetselt mereveest. Võrreldes kivisoolaga on selles veidi rohkem lisamineraale, mis mereveest sinna alles jäävad ning maitse mõneti nüansirikkam. Meresool tundub sageli näppude vahel veel kergelt niiske, nii et paljusid neist ei saagi soolaveskis kasutada, sest see lihtsalt ummistuks. Mina pistan näpud soolakotti ja võtan sealt paraja koguse. Töötab.
Kivisool
Suured hallikad soolakristallid, mis sobivad soolaveskisse jahvatamiseks või mingiteks tõsisemateks soolamistöödeks. Sealjuures ka näiteks selleks puhuks kui tahad soolas kala küpsetada või teha muud vallatut, kus soola kasutad rohkem kui vaid maitse andmiseks. Paljud kivisoolad ei ole isegi söögiks mõeldud, seega ole tähelepanelik, et endale kogemata kartulikotitäit teedesoolatamise soola ei osta.
Kivisoolade sekka kuulub ka nn. roosa sool ehk himaalaja sool, mis pärineb Pakistani Khewra soolakaevandusest, seega tegelikult 300 km Himaalajast eemal. See sool sisaldab 98% naatriumkloriidi, ehk söögisoola ja 2% polühaliite ning väikeses koguses veel kümmet mineraalainet. Roosaka värvi annab himaalaja soolale raudoksiid. Sellest samast soolast tehakse ka näiteks soolalampe, mida kindlasti kodus või kellegi juures külas käies näinud oled ning mis grillimist puudutab, siis soolaplaate, mille saab aeglaselt soojendades ilma purunemata 200 kraadini kuumutada ning selle peal toitu küpsetada. Jutud Himaalaja soola tervislikkusest on liialdatud.
Koššer sool
Lisaaineteta puhas sool, pisut vähem soolane kui tavaline meresool. Selle jahvatusaste on jämedapoolne aga terad võrdlemisi ühtlase suurusega, mis muudab doseerimise lihtsamaks. Soolaterad on natuke isegi helbelised, mistõttu jäävad need paremini liha küle. Sobib hästi igasuguseks toidutegemiseks, eriti aga liharoogadele. Eestis on seda üsna raske leida ning kaubanduskeskustes on mind sageli suurte silmadega vaatama jäädud, kui seda sorti küsin. Suurem osa lihakokki eelistab just seda soola. Rahvusvaheliselt tuntuim bränd on Morton.
Fleur de Sel
Soolade koorekiht, seda tüüpi toodetakse käsitsi Prantsusmaa rannikuäärsetel soolajärvedel. Kristallid on ebaühtlased, mõnedki jämedad ja sulavad suus aeglaselt. Fleur de Sel on kallis sool, mida ei tasu niisama soolasuse saamiseks potti visata või liha soolamiseks kasutada, vaid millega tuleks maitsestada toite peale nende valmimist, vahetult enne serveerimist. Noh, just nagu soolade extra virgin!
Lauasool ehk keedusool
Kõige tavalisem, hästi peene jahvatusega sool, tavaliselt kivisool, millele on lisatud ka mingit lisaainet, et see tükki ei läheks ja kenasti soolatoosi peentest avadest välja voolaks. Soolakristallide pindala on nende väiksuse tõttu samas koguselises ühikus suurem kui jämeda jahvatusega soolal, seega kasuta seda väiksemas koguses. Lahustub see kiiresti ja võimaldab põhimõtteliselt ühtlasemalt maitsestada. Siiski pole see minu valik toiduvalmistamisel, sest selle maitse on nüansivaesem, sellest on paljud head mineraalid välja rafineerid ja — see on lihtsalt igav. Noh, lisaainete fänn pole ma ka.
Helbeline sool
Enamasti on ka see meresool ja parimal juhul mitte selliseks pressitud, vaid selline oma naturaalsel kujul. Üks kuulsamaid helvesmeresooli tuleb Inglismaalt, Essexist. Soolahelbed on mitmetel toitudel väga efektsed kui neid serveerimisel peale puistada ning muredad helbed saab vajadusel näppude vahel alati soovitud jahvatusastmesse purustada. Lahustuvad väga kergesti ja kiiresti.
Maitsestatud sool
Siin liigume juba ohtlikult maitseainesegude territooriumile, sest enamus neist sisaldavad ka suurel määral soola. Püüan siiski tõmmata piiri sinna, kust jooksevad küüslaugusoolad jms, milles enamus on siiski sool ja veidi on antud nüanssi millegi muuga. Selliseid sooli ma sisuliselt kunagi ei kasuta, sest tahan maitsed ise kokku segada, aga on üks erand. Suitsutatud sool. Selles pole muud kui sool ja naturaalne suitsumaitse ning talvisel ajal oma tubastele roogadele mõnusa suitsumaitse andmiseks on see suurepärane vahend. Poes küll enamasti arutult kallis kraam.
Värvitud soolad
Siin on tegemist puhta soolaga, millele on lisatud toiduvärvi, mis võib olla naturaalne või… vähemnaturaalne. Üldiselt ma värvitud soolast eriti lugu pidada ei oska, aga olen nõus, et näiteks naturaalse köögiviljasöega mustaks värvitud soolahelbed on päris omapärane mõte ja sellega saab oma roogadele modernset touch‘i anda küll. Lisaks võib värviline sool aidata doseerimisel, sest näed palju paremini kui palju soola juba lisatud on.
Soolatüüpe ja alamkategooriaid on veel palju, aga need on olulisemad, mida oma toidutegemistes kasutada.