Söegrillid
Süüa saab teha igal grillil, aga mitte miski ei saa söegrilli vastu. Selles on midagi ürgset, loomulikku ja lihtsat. Selles on loomingulisust, kunsti. Selles on loodusjõudude väge.
See esimese tiku tõmbamine ja süte läitmine. See rõõm, kui esimesed söed servast kergelt hõõguma löövad. Süte sättimine nii, et hõõguvad kohad puutuksid kokku veel jahedate mustade sütega. Vaatamine, kuidas tuuleõhu mõjul heleoranžilt hõõguv kuumus millimeeter haaval mööda söe tumedat pinda edasi roomab. Grillilt järjest jõulisemalt õhkuv kuumus ja hetk kui mõistad, et see kuumav pesa on sinu toidu jaoks valmis. Sütele suitsulaastude lisamine, nende paigutamine selliselt, nagu sinu toit ja hetketuju tahavad… See on nauding, millele ei ole võrdset. Jah, söegrilli eelistan ma kõigile teistele.
Söegrill on ka kõige odavam valik, sest see ei tähenda iseenesest ju midagi muud kui süte kohal liha küpsetamist. Korja metsast puutükke, tee lõke, oota, kuni need hõõguvateks süteks muutuvad ja võid suvalise oksa otsas küpsetama hakata. Valmis. Tiku kulu.
Muidugi tõsisema grillihuvilise jaoks sellest ei piisa, aga ka sel juhul on täiesti mõeldav grillahi ise ehitada ja kui mõned tellised üle on, siis ka sel puhul tasuta või vähemalt palju soodsamalt kui grilli poest ostes. Korralikku barbeque ahju ehitada on juba mõnevõrra keerulisem, ja võimalusel võib selle poest osta. Päriselt korralikud maksavad aga üle 450 €, vabalt võib leida ka 2000+ € mudeli. Neid iseloomustab peamiselt materjalide ja koostekvaliteedi vahe. Kui odavad BBQ ahjud, tead, need, mida toidupoes saja euriga müüakse ja millel korsten peal, on tehtud õhukesest plekist, mis paari kuuga roostetama hakkab ja mingit soojust salvestada ei suuda, siis proovi kaupluses neid kalleid. Proovi kaant tõsta. See on raske ja sulgub tihedalt. Selline grill on ehitatud vastupidavast valumetallist või paksust roostevabast terasest, võib-olla on see aga hoopis keraamiline. Mõte on selles, et saavutada võimalikult stabiilne grilli sisekeskkond. Et kaane avamine ei jahutaks poolt grilli maha ja enamust küttematerjalist ilma kütmisele ei kuluks. Õige ja stabiilne küpsetamise temperatuur on grillimise ja barbeque juures üks kõige olulisematest asjadest.
Ostmisel jälgi, et:
Grillil oleks kaas ja reguleeritavad ventileerimisavad
Grillis oleks piisavalt ruumi, et küpsetada kahetsooniliselt (söed ühel pool, toit teisel pool)
Olemas oleks termomeeter, mis sulle grilli all olevast kuumusest aimu annaks, või et sa näeksid võimalust see sinna ise paigaldada
Lisaplussina võiks olla võimalus sütele mugavalt ligi saada ilma kaant tõstmata, näiteks mingi luugikese kaudu. Kui sütt on vaja ümber sättida või juurde lisada, on see nii palju mugavam ja küpsemisele parem kui kaane lahti tegemine, restide ära võtmine ja siis toimetamine, mille käigus küpsetatav toit ju jahtub.
Grillil oleks kaas ja reguleeritavad ventileerimisavad
Kuppelgrillid
Võib julgelt öelda, et enimlevinud grilli disain on see sama vana hea UFO või sputnik või teekann, nagu seda mujal maailmas nimetatakse. Weber oli esimene, kes sellise grillidisainiga 1951. aastal välja tuli ja nüüdseks kopeerivad seda küll kõik tootjad ning teevad seda väga erineva kvaliteediga. Selliste grillide traagika on selles, et nad on endale külge saanud väga kehva maine, sest enamasti ostetakse kõige odavam mudel, mis aastaga läbi roostetab ja mingeid eriti häid grillimisomadusi üles ei näita. Tegelikult on tegemist väga mitmekülgsete grillidega ja kui osta kvaliteetse firma mudel (näiteks see sama Weber), on rõõmu kauaks-kauaks.
Säärane UFO-kuju võimaldab grillil kuumust ühtlaselt jaotada. Kui kaas peale panna ja õhuavad sulgeda, ei saa tekkida ka leek, mis toitu kõrvetada võiks, samas kui kuumus kenasti ümber toidu liikuda saab, nurkadesse takerdumata. Pole üldse paha valik ning kuna on nii levinud, on see mõne võrra standardikski saanud, mis tähendab, et sellele toodetakse kõiksuguseid, sh täiesti asjalikke, lisasid. Nii suitsutamiseks kui muuks.
Barbecue ahjud, offsetgrillid
Kõik, kes mõtlevad, et astuvad sammu ufogrillist edasi, vaatavad poes nende sajaeuroste BBQ-ahjude poole. See pole aga väga hea mõte ja seda põhjustel, et sellise hinnaklassi BBQ-ahi roostetab kiiresti läbi, ei sulgu tihedalt, mis tähendab, et kuumus ja lihast erituv niiskus lekivad välja ning on juba disainilt mõne määrava veaga. Kuum õhk liigub parima meelega teadupärast ülespoole, mitte kõrvale, ja lekkiva ning õhku mitte suunava ahju puhul pole sel suurt probleemi ka tõesti takistusteta ülespoole liikuda.
Muidugi läheb natuke ka küpsetusalasse, aga teeb seda väga ebaühtlaselt. Otse tulekasti kõrval on liiga kuum ja korstna juures liiga jahe. Toit, eriti kui restile on laotud rohkem kraami, valmib ebaühtlaselt ja väga erineval ajal.
Niisama saab suitsumekki toidule anda palju lihtsama väljanägemisega ja töökindlamate grillidega. Tõsi, korraliku BBQ ahjuga on aga 5-8-tunniseid lihaküpsetamistsükleid hulga mõnusam korraldada. Lisaks on korraliku ahju puhul tulemus oluliselt ühtlasem, seda eriti suuremate koguste puhul.
Korralikud BBQ ahjud maksavad üldjuhul umbes 400-2000 eurot. Iseehitaja, ehk osavam keevitusmees, saab ilmselt vähemaga hakkama, samas on suuri ja eriti vingeid BBQ-ahjusid veel palju kallimalt võimalik leida.
Sellest osast jäta meelde, et pigem korralik grill kui odav BBQ-ahi, mis roostetab mõne suvega läbi ja ei suuda ühtlast ja stabiilset temperatuuri hoida ning tekitab sinus võib-olla tunde, et kogu see grillimise mõte polnudki nii hea.
Korralik BBQ-ahi on aga võimas vahend, eriti kätes, mis teavad, mida teevad, aga ka algajale on see parem variant, sest mida vähem ebastabiilseid muutujaid, seda lihtsam on.
Keraamiline ehk kamado grill
Nende all pean ma silmas eelkõige jaapani kamado stiilist mõjutatud grille, mis oma kujult on munajad, materjal loomulikult keraamiline ja kaal üle mõistuse. Need on päris mitmekülgsed grillseadmed, millega pole probleemi valmistada sisuliselt mida tahes, suitsulihast leivani. Nende suurimaks plussiks on väga stabiilne küpsetamiskeskkond — see ei lase kuumusel grillist niipea kuhugi kaduda, kiirates selle tagasi sissepoole ja hoiab kaane all edukalt kinni ka niiskust. Kaas sulgub neil grillidel väga tihedalt. See, muide, võib ka veidi ohtlikuks osutuda, sest ahjust võib hapnik nii otsa saada, et kui kaas järsult avada, võib sealt leek näkku lennata. Seega ava ettevaatlikult.
Sellise ahjuga saab isegi Eestis külma talve ajal korralikult grillida, seejuures sütt kulub vähemgi kui teiste grillahjude puhul. Hinnad on keraamilistel grillidel aga üsna kõrged.
Seda laadi grillide vaieldamatuks tšempioniks on Big Green Egg, mis teebki ainult ühte sorti grille, pakkudes neid küll erinevates mõõtmetes. See on lausa kultusese, mille fänne kutsutakse grilli spetsiifilise munaja kuju järgi egghead‘ideks (munapead). Nagu kvaliteetsete asjadega sageli juhtub, on ka Big Green Egg päris kallis, makstes kusagil alates 1000 €.
Tandooriahi
Need sobivad ideaalselt mitmete araabia- ja aasiapäraste toitude valmistamiseks. Näiteks India, Pakistani, Iraani, Hiina jms. Kindlasti oled kuulnud tandoori kanast, kana tikkast ja kahtlemata ka india leivast naanist. Vot need valmivadki kõige õigemate maitsetega just tandooriahjus. See on huvitav ahi, kus sinna pistetud toit saab korraga väga mitmesuguse kuumuse osaliselt. Seda nilpsab leek, kiirgav kuumus ja küpsetab ka kuum õhk konvektsioonkuumuse läbi. Tandooriahjus võib kuumus ulatuda üle 400 kraadi.
Tandooriahi ise on enamasti ehitatud savist ning väljastpoolt kaetud mingi tihendava kihiga, näiteks betooni või mudaga. Kujult meenutavad need tünni või pigem sellist silindrit, mis ülevalt kitsamaks läheb. Üleval on ka avaus, kust toit sisse pannakse, näiteks naani moodi leivad küpsetatakse nõnda, et tainas lüüakse vastu ahju siseseina kinni. Seina kuumus ja sütest õhkav kuumus küpsetavad leivad valmis väga kiiresti ning need kooritakse seejärelt sealt maha ja tõstetakse välja. Liha küpsetatakse tavaliselt pikkade varraste otsas. Tandoori ahi annab toidule spetsiifilise maitse ja küpsetab ühtlaselt, sest ahi akumuleerib palju soojust ja hoiab temperatuuri ühtlasena.
Tandooriahju saab põhimõtteliselt üsna lihtsalt ka ise ehitada. Laheda tandrooriahju tegid näiteks Põhajaka restorani kokapoisid ja panid video ka internetti kõigi huviliste rõõmuks üles, vaata siit: http://www.youtube.com/watch?v=Qf7o8fZmc7g
Šašlõkivann
Lihtsa ehitusega jalgadega küpsetusvann, kus rest peal või asetatakse sinna liha lihtsalt varrastega. Kunagi oli popp neid teha pooleks lõigatud gaasiballoonidest. See küpsetusviis tavaliselt lõkkest eriti ei erine ja kuna sellele harilikult kaant ette nähtud ei ole, jääb ära paljude parimate toitude valmistamise võimalus.
Ei saa sellega suitsutada ega ühtlasemalt alt-pealt-külgedelt küpsetada. Sobib eelkõige kiireks küpsetamiseks ja on võimalustelt natuke liiga piiratud, et oleks universaalne lahendus.
Ise ehitatud grill
Grilli võib endale igaüks vabalt ka ise ehitada ja ma pean tõesti silmas, et igaüks. Võib lihtsalt maasse augu kaevata, söed sisse panna, augu katteks resti peale panna või vardad augu äärtele seada ja nii küpsetada. Ongi isetehtud grill. Aga need, kes osavamate kätega, suudavad teha mitte ainult sama hea grilli kui enamus poes müüdavaid, vaid paremagi. Kui iseehitaja on osav metallitöödes, suudab seda lõigata ja keevitada, saab teha suurepäraseid grille nii vanadest vaatidest kui ka kõigest muust. Need, kes tunnevad end mugavamalt kive ladudes, saavad super tulemused veidi telliste ja mördiga mökerdades.