Gaasigrill
Gaasigrilli puhul jääb palju söegrillile omast sussutamist ja mässamist ära. Keerad lülitit ja juba mõne minuti pärast on grill küpsetamiseks valmis. Temperatuuri saad sättida mugavalt neid samu nuppe keerates ja hoida stabiilselt tundide kaupa — kui gaasi jätkub — ilma mingi mureta. Söega mässamist ja grilli tuhast puhastamist ei ole, ehkki grillreste ja -plaate ning rasvakandikut tuleb siiski puhastada peale iga kasutust. Kui sa tahad lihtsamalt läbi saada kui söegrill seda võimaldaks ja sul on piisavalt raha, et gaasigrill osta, siis võid seda teed minna. Gaasigrillil küpsetatud toidu maitses võrreldes söegrilliga tegelikult suurt erinevust ei ole, vähemalt siis kui naturaalse suitsumaitse saamiseks ka suitsulaaste kasutad. Kui elad kortermajas võib vabalt juhtuda, et ehkki söegrilli kasutamine on rõdul keelatud, lubatakse seal gaasi- ja elektrigrilli kasutada. Hõissa! Sellisel juhul vali neist kahest võimaluselt just gaasigrill, maitse saab parem. Muidugi liha suitsutada (tossutada) rõdul ei saa.
Korralikul gaasigrillil on vähemalt kaks põletit ja kuna see on ka minimaalne põletite arv, et üles seada kaks küpsetustsooni, siis otsi kindlasti vähemalt kahe põletiga grilli. Ilma selleta on täiesti võimatu mitmeid suurepäraseid grillroogi küpsetada ja sellest oleks ju kahju. Kui ruumi ja raha on, siis võiks kahe põleti asemel alustada kolmest, sest nii saad kaks äärmist põlema pista ja toidu keskele panna, kus see mõlemalt poolt ühtlaselt kuumeneb. Tegelikult on nii, et mida rohkem põleteid, seda parem ning enamasti on abiks kui põletid asuvad üksteise kõrval küljetsi, mitte tagant ettepoole. Nii on erinevate küpsetustsoonide tekitamine lihtsam ja toidul rohkem ruumi.
Gaasigrilli süütab tavaliselt kas elektrooniline (patareiga) või piezoelektriline (kvartskristalliga) süütaja. Pea aga meeles, et gaas on plahvatusohtlik ja grilli süüdates peab selle kaas alati avatud olema. Muidu võib see suure pauguga pealt lennata. Ka siis, kui gaasileek on suure tuulega ära kustunud, pea meeles, et avad alati esmalt grilli kaane ja süütad alles seejärel uuesti. Kui leek kaob, voolab balloonist ju gaasi aina juurde, see on õhust raskem ja koguneb põletite ümber ning tikku andes… buum! Enamasti saab grilli altpoolt silmitsedes ka näha, kas gaasileek veel põleb või mitte, samuti saab piiluda leegi reaalset intensiivsust, sest sageli on gaasigrillide nuppudel lai “surnud” tsoon, kus reguleerimine tegelikult gaasileegi intensiivsust ei mõjutagi.
Hea gaasigrill on hea koostekvaliteediga ja kvaliteetsetest materjalidest, mitte liiga õhukesest. Kui gaasigrilli kaane üles tõstad ja vasakule-paremale loksutad, saad üsna hästi aru, mis materjalidest ning missuguse konstruktsiooniga see on. Ehkki valurauast restid on ägedad ja massiivsed ning jätavad toidule parima grillimustri, on nende puhastamine ja hooldus üsna tüütu tegevus. Enne esmakordset kasutust (ja edasi teatud aja tagant) tuleb valurauast restid sisse töötada nagu raudpann. Puhastad kõigepealt tehaseõlidest pehme seebilahusega ära, siis kuivatad hoolega ning hõõrud toiduõlise rätiku või köögisalvrätikuga sisse. Edasi paned restid grillile, sead grilli madalale kuumusele ja küpsetad tühjalt tund-poolteist. Siis keera tuli maha ja lase rahulikult jahtuda. See tekitab restidele vähem nakkuva kaitsekihi, mis väldib ühtlasi restide roostetamist.
Seepärast, kui oled mugav inimene, eelista võimalusel keraamilise kattega reste; mittenakkuvast materjalist ja niisama plekist restid on kehvem variant.
Hea gaasigrilli eest tuleb tavaliselt maksta ka… head raha. Erinevus kvaliteedis 200 ja 600 euroste grillide vahel on täiesti selgelt tuntav, samas grillin ka ise sel ajal kui söegrilli kasutada ei saa, odavama otsa u 250 euri maksva gaasigrilliga. Näen selle vigu küll, aga midagi grillimata pole veel jäänud.
Gaasigrilli gaas
Lisaks gaasigrillile pead eraldi ostma gaasiballooni (vt kütuste alt) ja reduktorikomplekti, milles on kummivoolik, mis ühendab gaasigrilli ja reduktorit ning muidugi reduktori enda ka. Reduktor on selline vigur, mis vähendab balloonis tulevat rõhku grillile sobivaks ja hoiab selle ühtlasena. Kõigepealt ühenda vooliku üks ots reduktori ja teine grilli külge, pinguta need otsad komplektis olnud pingutitega ja alles seejärel paigalda reduktor gaasiballoonile. Seejuures vaata, et see oleks esialgu “kinni” või “off” asendis, ehk et gaasi voolikusse ei edastaks. Reduktor peab ballooni külge nii kõvasti kinni jääma, et saad sellest tõstes kogu raske ballooni üles tõsta. Kinnitusi on kaht tüüpi: kiirkinnitus ja vanakoolikas (mis ta ametlik nimi on, ei tea). Vanakoolikas käib ballooni külge mutriga keerates, samas kiirkinnitus on palju mugavam. Kuna peale grillimist tuleb reduktor gaasiballoonist alati eraldada, siis toimub seda kinni-lahti võtmist päris sageli ja on mugav kui see protseduur käib naks-ja-naks.